Viipekeel

Viipekeel on visuaal-motoorne keel, mida tajutakse nägemismeele kaudu ja väljendatakse kätega, sealhulgas näoilmete ja kehaliigutustega. Keeleteadlased peavad nii räägitud kui ka viibatuid suhtlusviise loomulikuks keeleks. See tähendab, et mõlemad on ise arenenud ilma suure plaanimiseta.^[1]

Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped, mis avalduvad viiplemise ehk viipekõne kaudu. Viipel kui keelelist teavet kandval keelesümbolil on oma kindel "häälikuline" kuju.^[2]

Viipekeeli on palju ja ei ole universaalset viipekeelt, mis tähendab, et need ei ole vastastikku arusaadavad, viipekeeltes on sarnasusi.^[3] Eestis kasutatakse peamiselt eesti viipekeelt ja vene viipekeelt eesti viipekeele mõjuga.^[2]

Viipekeelte peamise sisu moodustavad viiped, mis avalduvad viiplemise ehk viipekõne kaudu.

Viipel,- kui keelelist teavet kandval keelesümbolil-, on oma kindel "häälikuline" kuju.^[2] Viipel on ka mitte viipamise kaudu edastatud informatsiooni, nagu näiteks näomiimika ja kehaline liikumine.^[4]

Kurt ei saa omandada auditiiv-verbaalset keelt loomulikul teel ja ei mõista irooniat, eufemisme, metafoore, kujundlikku keelekasutust ega keelemänge. Kurdil ei ole kognitiivset takistust omandada visuaal-motoorset keelt ehk viipekeelt ja tal on lisaks parem võime mõista eri näomiimikat.^[5]

Viipekeele kasutamisvõimalused

Mees viipleb Ameerika viipekeeles: 'raamat', b-o-o-k, 'minu tütar ja mina loeme iga päev koos raamatut'

Viipekeelt kasutatakse igal pool, viipekeeles saab suhelda läbi akna (bussis jne) ja vee all, käemärke kasutatakse kaitseväes, liikluse reguleerimisel, ehitussektoris ja mujal. Sellega saab suhelda ka videokõne vahendusel. Samuti kasutatakse viipekeelt ka beebidega. Imikute viipekeele uurimine on näidanud, et beebimärkide õpetamine parandas kognitiivset ja emotsionaalset arengut. Beebi viipekeel ei aeglusta kõnet, vaid suurendab tegelikult verbaalset arengut ja samal ajal vanema ning lapse vahelist sidet.^[6]

Ajalugu

Kõige varasem vihje viipekeelele tuleb Platoni "Kratylosest", kus Sokrates ütleb: "Kui meil ei oleks häält, ega keelt ja tahaksime väljendada ennast teineteisele, kas me ei prooviks teha märke, liigutades oma käsi, pead ja ülejäänud keha nagu rumalad inimesed teevad praegu?" ^[7]

Peale Platoni võttis sõna Aristoteles. Ta uskus, et "need, kes on sündinud kurdina, jäävad meelteta ja arutlusvõimeta". Seetõttu ei saanud kurdid üle 2000 aasta normaalselt õppida või ühiskonnas osa võtta. Rooma seaduse järgi oli neile keelatud näiteks testamendi kirjutamine, sest inimesed arvasid, et kuna nad on kurdid, ei oska nad ka kirjutada või lugeda.^[8]

Aristotelese väide vaidlustati Euroopas renessansiajal. Teadlased püüdsid esimest korda kurte harida ja tõestada, et 2000 aastat vanad uskumused on valed. See märk sai viipekeele loomisest alguseks.^[8]

Keskajast on teada, et eri usklikud ordud kasutasid kloostris viipekeelt alates 10. sajandist.

Need ei ole see-eest päris viipekeeled, vaid hästi arendatud viipesuhtlus süsteemid.^[9]^[10]^[11]^[12]

Kõige varasem kindel viide viipekeelele on pärit Suurbritanniast kurdi mehe pulmast.^[13] Samuti on ka võimalus, et 16.–18. sajandil kasutati Osmanite õukonnas viipekeelt.^[14] Lisaks on võimalik, et 18. sajandil oli Pariisis väike kurtide kogukond, kes kasutas vana prantsuse viipekeelt.^[15]

Ameerika põliselanike kogukondade kohta on arvatud, et enne 1492. aastat kasutasid tasandike indiaanlased viipekeelt laialdaselt kaubanduseks ja võimalik, et ka religioosetel tseremooniatel, jutluseks ja kurdid kasutasid seda ka pidevalt. Kaubanduses oli viipekeel keelte vahel kui sild, mis aitas eri keelte kõnelejatel üksteist keelebarjääri tõttu paremini mõista.^[16] Samuti on teada, et benediktiini mungad kasutasid viiplemist nende päevase vaikuse korral.^[17]

Ajaloolised isikud

Dom Pedro Ponce de Leon oli 16. sajandi Hispaania benediktiini munk, keda peetakse sageli esimeseks kurtide õpetajaks. Väidetavalt oli tema esimene inimene, kes hakkas kurte õpetama San Salvadori kloostris, mis asus Kesk-Hispaanias Burgose provintsis Oña linnas. Enamus tema õpilasi olid rikaste aristokraatide lapsed, kes said endale lubada eratunde. Ta õpetas neile, kuidas kuuldavalt keelt rääkida, samuti õpetas ta neile kirjutamist ning lihtsamaid viipeid. Arvatakse ka, et ta oli esimene inimene, kes kirjutas erinevate viibete kohta manuaalse tähestiku.^[17]

Esimene raamat viipekeele kohta anti välja 1620. aastal Madridis. Selle autor oli Juan Pablo Bonet, kes oli Hispaania preester ja kurtide hariduse pioneer. Raamatu pealkirjaks sai "Summary of the letters and the art of teaching speech to the mute", eesti keeles "Tähtede kokkuvõte ja kõne õpetamise kunst kurdile". Tema peamiseks eesmärgiks oli edendada kurtide suulist ja käelist haridust Hispaanias. Raamatut peetakse esimeseks kaasaegseks foneetika traktaadiks. Samuti on see esimene dokumenteeritud käsitsi kirjutatud tähestik kurtide hariduse esmärgil.^[17]

1755. aastal lõi Prantsuse katoliku preester Charles-Michel de l’Épée kurtide harimiseks terviklikuma meetodi, mis kulmineerus esimese kurtide laste riikliku kooli National Institute for Deaf-Mutes asutamisega Pariisis. Õpilasi tuli instituuti kõikjalt Prantsusmaa otsadest, kaasas sildid, millega nad olid kodus suhelnud. Épée kohandas neid märke ja lisas oma käsitsi loodud tähestiku, luues viipekeele sõnastiku. Ta nõudis, et viipekeel peab olema terviklik keel, seega oli tema süsteem piisavalt keeruline, et väljendada eessõnu, sidesõnu ja muid grammatilisi elemente. Épée on oma töö ja 21 kooli rajamise tõttu tuntud kurtide isana. ^[17]

Épée standardiseeritud viipekeel levis kiiresti üle Euroopa ja Ameerika Ühendriikides. 1814. aastal läks Connecticuti minister Thomas Hopkins Gallaudet, kes tahtis oma üheksa-aastast kuulmispuudega naabrit suhtlema õpetada, Prantsusmaale, et koolitada last Épée järglase Abbé Sicardi käe all.^[17]

Kolm aastat hiljem asutas Gallaudet oma kodulinnas Hartfordis Connecticuti osariigis Ameerika kurtide kooli. Õpilased üle Ameerika asusid seal õppima ning nagu Épée koolis, tõid nad kaasa silte, millega nad kodus suhtlesid. Ameerika viipekeelest sai nende siltide ja prantsuse viipekeele märkide kombinatsioon.^[17]

Ajalugu Eestis

Eestis asutati esimene kurtide kool Vändras 1. detsembril (23. detsembril uue kalendri järgi) 1866. aastal. Seda nimetati Gotthardi kooliks. Kooli asutas Ernst Sokolovski, esimeseks toetajaks oli parun Gotthard Krüdener , kes alustas rahakorje kooli asutamise jaoks.^[18]

Ühiskond

Kurtide kultuur on sotsiaalsete uskumuste, käitumisviiside, kunsti, kirjanduslike traditsioonide, ajaloo, väärtuste ja kogukondade ühiste institutsioonide kogum, mida mõjutab kurtus ning mis kasutab peamise suhtlusvahendina viipekeeli.^[19]

Kurtide ja kuuljate vahelise suhtluse hõlbustamiseks kasutatakse sageli viipekeeletõlke. Sellised tegevused nõuavad tõlgilt märkimisväärseid oskuseid, kuna viipekeeled on loomulikud keeled, millel on kõigil omapärane süntaks ning mis erinevad mis tahes kõnekeelest. Mõnikord on ka saadetel kaasas viipekeelne tõlge. Tõlkija ilmub tavaliselt ekraani alumisse nurka, kusjuures saade edastatakse täissuuruses või veidikene väiksemalt, et nurka jääks piisavalt ruumi ja kõik oleks ilusti näha.^[19]

Internet võimaldab nüüd kurtidel rääkida videolingi vahendusel. Kurdid saavad kasutada, eriotstarbelist videotelefoni või lairibaühenduse ja tavalise arvuti veebikaameraga tarvitamiseks mõeldud videoteenust. Spetsiaalsed videotelefonid, mis on mõeldud viipekeeles suhtlemiseks, võivad pakkuda paremat kvaliteeti kui valmisteenused ning võivad kasutada andmete tihendamise meetodeid, mis on spetsiaalselt loodud viipekeelte arusaadavuse suurendamiseks. Mõned täiustatud seadmed võimaldavad inimesel kaugjuhtida teise inimese videokaamerat, et suumida sisse ja välja või suunata kaamerat, et viipekeelest paremini aru saada.^[20]

Seoses tehisintellekti arenguga arvutiteaduses on välja töötatud mõned hiljutised süvaõppepõhised masintõlkealgoritmid. Need tõlgivad automaatselt kirjakeelde lühikesed videod viipekeelsete lausetega, kus sageli koosneb lihtlause ainult ühest klausist.^[21]

Vaata ka

Kirjandus

Vahur Laiapea, "Mis on viipekeel" – Akadeemia 1992, nr 10, lk 2098–2136
Vahur Laiapea, "Kuulja märkmeid kurtidest, viipekeeltest ja nende iseolemisest" – Akadeemia 2001, nr 12, lk 2603–23
Liina Paales, "Kuulja leide kurtide viipekeelsest rahvapärimusest" – Akadeemia 2002, nr 7, lk 1462–98
Vahur Laiapea, "Palun kirjuta ruttu kui võimalikult...: kurtidest lastest, nende keeltest, keelte õppimisest ja õpetamisest" – Akadeemia 2003, nr 9, lk 1888–1914
Vahur Laiapea, Merilin Miljan, Urmas Sutrop ja Regina Toom, "Eesti viipekeel". Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2003
Vahur Laiapea, "Meditsiin ja kurtide iseolemine" – Akadeemia 2006, nr 10, lk 2265–76
Vahur Laiapea, "Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest". Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool. Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 1. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, 127 lk + DVD: dokumentaalfilm "Tummfilm kurdist tüdrukust", Ikoon 2005, režissöör V. Laiapea
Regina Paabo, "Viibelda on mõnus. Käsiraamat eesti viipekeele õppimiseks". Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 3. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, 296 lk; ISBN 9789985793190
Liivi Hollman, Basic color terms in Estonian Sign Language (Põhivärvinimed eesti viipekeeles), Dissertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 14, Tartu University Press, 2010
"Eesti viipekeele - eesti keele sõnastik", Eesti Keele Instituut, 2014, videosõnastik
Liina Paales, "Kurtide rahvarühm. Kehastus, kultuur ja nimed". Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 11. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2017

Viited

↑ Meir, Irit, Carol Padden, Mark Aronoff & Wendy Sandler. 2013. Competing iconicities in the structure of languages. Cognitive Linguistics 24(2). https://doi.org/10.1515/cog-2013-0010.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Paabo, Regina. Eesti viipekeel ja selle loome. https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2012_2/OK_2012-2_04.pdf.
↑ "What is Sign Language? | Linguistic Society of America". web.archive.org. 13. veebruar 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2018. Vaadatud 9. aprillil 2024.
↑ Scheier, D. B. 2009. Barriers to health care for people with hearing loss: a review of the literature. The Journal of the New York State Nurses Ascossiation 3–4.
↑ Hollmann, Liivi, Regina Paabo & Raili Loit. 2013. Viipekeelne kurt laps koolis. (SA Innove). 30.
↑ Novack, Miriam A, Diane Brentari, Susan Goldin-Meadow & Sandra Waxman. 2021. Sign Language, Like Spoken Language, Promotes Object Categorization in Young Hearing Infants. National library of Medicine. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8565603/.
↑ Bauman & Dirksen. 2008. Open your Eyes: Deaf studies talking. University of Minnesota press.
↑ ^8,0 ^8,1 Jay, Michelle. 2008. History of Sign Language - Deaf History | Start ASL. https://www.startasl.com/history-of-sign-language/. (25 March, 2024).
↑ Stokoe, William C. 1988. Approaching Monastic Sign Language. Sign Language Studies. Gallaudet University Press 58(1). 37–47.
↑ Bragg, Lois. 1997. Visual-Kinetic Communication in Europe Before 1600: A Survey of Sign Lexicons and Finger Alphabets Prior to the Rise of Deaf Education. The Journal of Deaf Studies and Deaf Education 2(1). 1–25. https://doi.org/10.1093/oxfordjournals.deafed.a014306.
↑ Bruce, Scott G. 2007. Silence and Sign Language in Medieval Monasticism: The Cluniac Tradition, c.900–1200 (Cambridge Studies in Medieval Life and Thought: Fourth Series). Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511496417.
↑ Tirosh, Yoav. 2020. Deafness and Nonspeaking in Late Medieval Iceland (1200–1550). Viator. Brepols Publishers 51(1). 311–344. https://doi.org/10.1484/J.VIATOR.5.127050.
↑ Bristol. 2000. Session 9. https://www.bristol.ac.uk/Depts/DeafStudiesTeaching/bslsoc/Sessions/s9.htm. (25 March, 2024).
↑ Miles, M. 2000. Signing in the Seraglio: Mutes, dwarfs and jestures at the Ottoman Court 1500-1700. Disability & Society. Routledge 15(1). 115–134. https://doi.org/10.1080/09687590025801.
↑ Judéaux, Alice. 2015. French Sign Language: a language in its own right. Tradonline. https://www.tradonline.fr/en/blog/french-sign-language-a-language-in-its-own-right/. (27 March, 2024).
↑ Nielsen, Kim. 2012. A Disability History of the United States. Boston, Massachusetts: Beacon Press.
↑ ^17,0 ^17,1 ^17,2 ^17,3 ^17,4 ^17,5 Dayas, Inés Antón. 2019. The history of sign language. History. https://www.nationalgeographic.com/history/history-magazine/article/creation-of-sign-language. (25 March, 2024).
↑ "Ernst Sokolovski - EAD". www.ead.ee. Vaadatud 9. aprillil 2024.
↑ ^19,0 ^19,1 Woll, Bencie & Paddy Ladd. 2011. Deaf Communities. In Marc Marschark & Patricia Elizabeth Spencer (eds.), The Oxford Handbook of Deaf Studies, Language, and Education, Volume 1, 0. Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780199750986.013.0012.
↑ Bell Laboratories. 1969. Bell Laboratories Record 1969-12: Vol 47 Index. Bell Telephone Laboratories, Incorporated. http://archive.org/details/sim_record-at-t-bell-laboratories_1969-12_annual_47_index. (27 March, 2024).
↑ Huang, Jie, Wengang Zhou, Qilin Zhang, Houqiang Li & Weiping Li. 2018. Video-Based Sign Language Recognition Without Temporal Segmentation. Proceedings of the AAAI Conference on Artificial Intelligence 32(1). https://doi.org/10.1609/aaai.v32i1.11903.

Välislingid

Eesti Viipekeele Tõlkide Ühing
Lihtsustatud viiped
Silja Paavle, "Viipekeele tõlgil pole ööl ja päeval vahet" (Tartu Postimees 20. 4. 2006, lk 11)
Vahur Laiapea, "Kuulamise rõõm, kuulumise hüve" (Sirp 21. 9. 2007, lk 24)
Youtube'i video: A Conversation With Koko

[1] Meir, Irit, Carol Padden, Mark Aronoff & Wendy Sandler. 2013. Competing iconicities in the structure of languages. Cognitive Linguistics 24(2). https://doi.org/10.1515/cog-2013-0010.

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Paabo, Regina. Eesti viipekeel ja selle loome. https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2012_2/OK_2012-2_04.pdf.

[3] "What is Sign Language? | Linguistic Society of America". web.archive.org. 13. veebruar 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2018. Vaadatud 9. aprillil 2024.

[4] Scheier, D. B. 2009. Barriers to health care for people with hearing loss: a review of the literature. The Journal of the New York State Nurses Ascossiation 3–4.

[5] Hollmann, Liivi, Regina Paabo & Raili Loit. 2013. Viipekeelne kurt laps koolis. (SA Innove). 30.

[6] Novack, Miriam A, Diane Brentari, Susan Goldin-Meadow & Sandra Waxman. 2021. Sign Language, Like Spoken Language, Promotes Object Categorization in Young Hearing Infants. National library of Medicine. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8565603/.

[7] Bauman & Dirksen. 2008. Open your Eyes: Deaf studies talking. University of Minnesota press.

[:1-8] 8,0 ^8,1 Jay, Michelle. 2008. History of Sign Language - Deaf History | Start ASL. https://www.startasl.com/history-of-sign-language/. (25 March, 2024).

[9] Stokoe, William C. 1988. Approaching Monastic Sign Language. Sign Language Studies. Gallaudet University Press 58(1). 37–47.

[10] Bragg, Lois. 1997. Visual-Kinetic Communication in Europe Before 1600: A Survey of Sign Lexicons and Finger Alphabets Prior to the Rise of Deaf Education. The Journal of Deaf Studies and Deaf Education 2(1). 1–25. https://doi.org/10.1093/oxfordjournals.deafed.a014306.

[11] Bruce, Scott G. 2007. Silence and Sign Language in Medieval Monasticism: The Cluniac Tradition, c.900–1200 (Cambridge Studies in Medieval Life and Thought: Fourth Series). Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511496417.

[12] Tirosh, Yoav. 2020. Deafness and Nonspeaking in Late Medieval Iceland (1200–1550). Viator. Brepols Publishers 51(1). 311–344. https://doi.org/10.1484/J.VIATOR.5.127050.

[13] Bristol. 2000. Session 9. https://www.bristol.ac.uk/Depts/DeafStudiesTeaching/bslsoc/Sessions/s9.htm. (25 March, 2024).

[14] Miles, M. 2000. Signing in the Seraglio: Mutes, dwarfs and jestures at the Ottoman Court 1500-1700. Disability & Society. Routledge 15(1). 115–134. https://doi.org/10.1080/09687590025801.

[15] Judéaux, Alice. 2015. French Sign Language: a language in its own right. Tradonline. https://www.tradonline.fr/en/blog/french-sign-language-a-language-in-its-own-right/. (27 March, 2024).

[16] Nielsen, Kim. 2012. A Disability History of the United States. Boston, Massachusetts: Beacon Press.

[:2-17] 17,0 ^17,1 ^17,2 ^17,3 ^17,4 ^17,5 Dayas, Inés Antón. 2019. The history of sign language. History. https://www.nationalgeographic.com/history/history-magazine/article/creation-of-sign-language. (25 March, 2024).

[18] "Ernst Sokolovski - EAD". www.ead.ee. Vaadatud 9. aprillil 2024.

[:3-19] 19,0 ^19,1 Woll, Bencie & Paddy Ladd. 2011. Deaf Communities. In Marc Marschark & Patricia Elizabeth Spencer (eds.), The Oxford Handbook of Deaf Studies, Language, and Education, Volume 1, 0. Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780199750986.013.0012.

[20] Bell Laboratories. 1969. Bell Laboratories Record 1969-12: Vol 47 Index. Bell Telephone Laboratories, Incorporated. http://archive.org/details/sim_record-at-t-bell-laboratories_1969-12_annual_47_index. (27 March, 2024).

[21] Huang, Jie, Wengang Zhou, Qilin Zhang, Houqiang Li & Weiping Li. 2018. Video-Based Sign Language Recognition Without Temporal Segmentation. Proceedings of the AAAI Conference on Artificial Intelligence 32(1). https://doi.org/10.1609/aaai.v32i1.11903.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]